Krüptograafia on üks infoturbe alustaladest. Seda kasutatakse sõnumite krüpteerimiseks ehk kodeerimiseks nii, et volitamata kolmas pool ei saa nende sisu lugeda, muuta ega peita. Nii aitab see infol vastata kolmele põhinõudele, milleks on konfidentsiaalsus, terviklus ja kasutuskõlblikkus, et infot saaks pidada kaitstuks.

Sellel meetodil on oma koht valdavas osas meie igapäevastest tegevustest. Mõtle näiteks sellele, kui saadad meili – kui meiliteenuse pakkuja ei kasutaks krüpteerimistehnikaid, siis saaks tundmatud isikud sinu suhtlust salaja jälgida ja sinu sõnumi sisu lugeda.

Vaadakem üht teist näidet, nagu WhatsAppi kaudu saadetud sõnumit. See äpp kasutab sarnaselt paljudele teistele krüpteerimist. Tegelikult lõpetati just 2016. aastal sellesse teenusesse otspunktkrüpteerimise juurutamine, mis tähendab, et nüüd saavad kommunikatsiooni lugeda ainult saatja ja saaja.

Nagu WhatsAppi kaasasutaja aprillis ütles: “Mitte keegi ei näe selle sõnumi sisse. Ei küberkurjategijad. Ei häkkerid. Ei rõhuvad režiimid. Isegi meie mitte. Otspunktkrüpteerimine aitab muuta kommunikatsiooni WhatsAppi kaudu privaatseks, nagu seda on neljasilmavestlus.”

Kuigi see meetod võib näida olevat uus, on vastav kontseptsioon sõna tõsises mõttes üle tuhande aasta vana. Kas tead, kuidas alguses hieroglüüfe ehk piltkirja loeti? Rosette’i kivi kasutades. See on raidkirjadega basaltplaat. Kivile on üks ja sama Egiptuse valitseja dekreet kirjutatud egiptuse keeles ja vanakreeka keeles. Kuna vanakreeka keel oli hästi tuntud, siis kasutati seda sõnumi egiptuse keelde transkribeerimiseks ja see toimis selle dešifreerimise võtmena. Just seetõttu peeti seda oluliseks verstapostiks tsivilisatsiooni, keele ja krüpteerimise ajaloos. Ent nagu sa võid ette kujutada, ei olnud see ainus.

Krüpteerimine on tänapäeval tähelepanuväärselt populaarne. See on tehnika, mis ei pärine ainult tsivilisatsiooni algusaegadest, vaid mis viib muuhulgas mõtted ka spioonidele ja julgeolekuasutustele. Me soovime seda kõike meeles pidades rääkida sulle selles artiklis kolmest juhtumist filmitööstuses, mille puhul figureeris krüpteerimine võtmerollis.

Nr 1: Imiteerimismäng

See 2014. aasta film jutustab Alan Turingi loo. Ta oli teerajajast 20nda sajandi Briti matemaatik ja loogik, kelle kanda oli väga oluline roll uue distsipliini – informaatika arendamisel. Ühendkuningriigi julgeolekuteenistus palkas ta täitma olulist missiooni: uurima välja, kuidas Enigma-masin töötab, et suuta mõista natside kasutatud kodeeritud sõnumite süsteemi.

Tunnustus: ©Z33 Art Centre/Flickr

Film kirjeldab meile seejärel, kuidas Turing pani kokku matemaatikutest ja krüptoloogidest koosneva meeskonna analüüsimaks seda masinat, mis oli liitlastele täielik mõistatus. Suure töö ja pisukese õnne toel tegi Turing koos kolleegidega masina tööpõhimõtte kindlaks ning neil õnnestus sakslaste sidet pealt kuulata. Ülejäänu on ajalugu: Turingi töö saavutas surematu kuulsuse, kuna võimaldas tõrjuda sakslaste pealetungi ning aitas liitlastel võita Teise maailmasõja.

Nr 2: Sodiaak

”Sodiaak” on 2007. aastal David Fincheri lavastatud põnevik, mis jutustab loo Ühendriikides tegutsenud kurikuulsast sarimõrvarist, kes nimetas end Sodiaagimõrvariks. Ta tegutses peamiselt 1960ndatel ja 70ndatel Californias San Francisco piirkonnas. Tuntuks sai ta siiski alles oma teise mõrvaga.

Sodiaagimõrvar janunes kuulsuse järele ja mängis pressiga. Ta saatis alustuseks kirja San Francisco suurematele ajalehtedele end tutvustades ja ilma edasiste vihjeteta krüpteeritud sõnumit jättes. Mõrvar selgitas justkui omalaadset mängu mängides, et krüpteeritud sõnumid on saadetud erinevatest asukohtadest ja erinevatele meediakanalitele ning et need paljastavad tema identiteedi. Lisaks sellele nõudis ta oma sõnumite avaldamist ajalehtede esikülgedel, kuna muidu tapaks ta veel rohkem inimesi.

Tunnustus: ©Z33 Art Centre/Flickr

Pärast seda esimest kirja jätkas Sodiaagimõrvar veel aastaid ametiasutuste mõnitamist neile kirju ja krüpteeritud sõnumeid saates. Põhjalikule juurdlusele vaatamata ei tabatud seda mõrvarit kunagi. Ja see juhtum kuulub tänini Ühendriikide kõige kõmulisemate lahendamata kuritegude hulka.

Nr 3: Da Vinci kood

Dan Browni samanimelisel romaanil põhinev “Da Vinci kood” oli üks 2006. aasta enim oodatud filmidest. Seda peamiselt tänu romaani populaarsusele, mida müüdi üle 80 miljoni eksemplari ja mis tõlgiti 44 keelde. Meie jaoks on tähtis see, et film räägib religioosse ikonoloogia ja sümboloogia professorist Robert Langdonist, kes kaasatakse Louvre’i muuseumis asetleidnud kuriteo lahendamisse.

Filmi tuumaks on lühidalt see, et Langdon peab dešifreerima jäetud sõnumeid ja mõistatusi järgmise vihje leidmiseks, mis aitab teda edasi mõrvari kindlaks tegemisel. Ent mida ta ei tea, on see, et tegelikult viivad otsingud ta ühe ajaloo suurima müsteeriumi (või legendi) – Püha Graali asukoha lähedale.

Tunnustus: ©smackfu/Flickr

Me näeme kogu filmi jooksul, kuidas professor kasutab oma semiootikaalaseid teadmisi mitmete mõistatuste dešifreerimiseks. Kõige vapustavam on tõenäoliselt stseen, milles ta leiab krüpteksi, ehedaimal kujul esineva krüpteerimisvahendi, mis on väidetavalt loodud Leonardo Da Vinci visandite põhjal.

Nagu näed, on krüpteerimise kontseptsiooni kasutatud kogu ajaloo vältel paljudel huvitavatel viisidel ning seda ka belletristikas ja kinematograafias. Need kolm filmi on siiski vaid mõned paljudest näidetest, mis on aidanud kaasa krüpteerimise nähtavuse ja populaarsuse kasvule. Krüptograafia on olnud läbi ajaloo vaid väheste pärusmaa, ent nüüd, digiajastul on see võtmeks meie kui kasutajate info kaitsmisel vastastikku seotud maailmas.

Allikas: WeLiveSecurity