Tänapäeval on internet seotud meie kõigi igapäevaeluga ja siinkohal pole lapsed erandid. Kõigi oma eeliste kiuste on tehnoloogiline areng kaasa toonud või võimendanud teatud probleeme ning küberkiusamine on üks kõige levinumaid ohte veebis. Õigupoolest on koolis kiusatav õpilane kiusajate meelevallas ka veebis läbi sotsiaalvõrgustike, sõnumirakenduste ja muude veebis kättesaadavate vahendite. Haridusasutused võivad arvata, et digitaalse maailma probleemid jäävad väljapoole koolide ulatusest või et need probleemid ei vaja lahendamist. Ent veebipõhine solvamine ja kiusamine mõjutavad ohvreid sageli rohkem kui veebiväline kiusamine – ja ometi suhtutakse nimetatud kiusamisse tõsiselt alles pärast mõnda hirmsat vahejuhtumit.
Oluline on mõista, et internetis võimenduvad asjad mitmekordselt. Sotsiaalmeedia postitus jõuab mõne minutiga sadade või isegi tuhandete inimesteni ning enne, kui te sellest aru saate, võivad kõik need inimesed rääkida ja avaldada arvamust postituse või pildi kohta. Solvava sisu mõju ohvrile võimendub, kui inimeste arv, kes seda postitust näevad, märgivad meeldivaks, jagavad ja/või kommenteerivad, suureneb. Tõepoolest, kui sisu on juba veebi postitatud, on selle edasist levimist pea võimatu peatada või kustutada, isegi kui ründajad kahetsevad oma tegu.
Sellega seoses võib ekraanide ja sotsiaalvõrgustike anonüümsuse tõttu tekkida paljudes lastes tunne, et nad võivad öelda ja teha digitaalses maailmas asju, mida nad reaalmaailmas ei teeks kunagi.
Eelöeldu kontekstis ning selleks, et soodustada ennetavat lähenemist küberkiusamise ja muude veebis levivate ahistamismeetodite vastu võitlemisel, on meie poolt toodud neli põhimõtet, mida iga kool ja õpilane saab selle probleemiga tegelemisel kasutada:
1. Edastage lastele digitaalse kodaniku käitumise häid tavasid
Kuna digitaalmaailm on osa meie elust, peaksid internetis kehtivad reeglid olema samad, mis on meile juba tuttavad reaalmaailmast. Lastele lugupidamise ja sotsiaalsete tavade õpetamisel on oluline kaasata ka interneti valdkond ja õpetada lastele käitumist ja suhtlemist digitaalses meedias.
Sellised teemad nagu kodanikuõpetus ja kodanikuaktiivsus peaksid ületama traditsioonilisi piire ning puudutama ka eetikat, kõlblust ja lugupidamist digitaalses maailmas. Grupis tehtavad harjutused ja tegevused on samuti üks tulemuslik viis inimeste ühendamiseks. Selliste tegevuste eesmärk on panna kõik klassi liikmed pingutama ühise eesmärgi nimel, kasutades oma individuaalseid tugevusi ja väärtustades iga inimese võimeid ülesande täitmiseks.
2. Keelamise asemel tuleks eelistada teadlikkuse tõstmist
Teadlikkus on väga võimas instrument, muu hulgas seetõttu, et see muudab sotsiaalseid arusaamu. Tehnikavidinate kasutamise sageduse üle paanika tekitamise või arusaamatuste levitamise asemel, võimaldab teadlikkus tekitada positiivset õhkkonda.
Paljud koolid on otsustanud keelata tehnoloogia kasutamise, ent selline käik võib anda vastupidiseid tulemusi, kuna sellisel juhul kasutavad õpilased arvatavasti nutitelefone salaja. Noored samastuvad tehnoloogiaga ja sobitavad vidinad oma igapäevaellu. Seetõttu on oluline näidata õpilastele, kuidas on võimalik kasutada tehnoloogiat ühiseks hüvanguks – teadmiste jagamiseks või üksteise toetamiseks. Lisaks saavad õpetajad, tuues tehnoloogia õppeprotsessi, keskenduda selle eetilisele kasutamisele.
3. Ühine solidaarsus küberkiusamisest teavitamisel
Algatuse the Safe2Tell aruandest selgub, et 81%-l koolikiusamise juhtudest teadis õpilane rünnakust, ent otsustas sellest vaikida. Enamikul juhtudest on vaikimine tingitud peamiselt hirmust saada järgmiseks ohvriks või täiskasvanute poolt karistatud. Sellistel juhtudel peavad lapsed teadma, et probleem pole tehnoloogias, vaid pigem inimestes, kes kasutavad tehnoloogiat valedel eesmärkidel. Edendades dialoogi lapsega ja olles kuulaja rollis aitate lastel mõista, kelle poole väärkohtlemisega silmitsi seistes pöörduda.
Teisest küljest võib ja peaks veebipõhisest väärkohtlemisest teavitama ka veebilehti. Kõigil sotsiaalvõrgustikel on võimalus teatada postitusest, kommentaaridest või isegi profiilidest, mis on ohtlikud või ahistavad. See on ainus viis kuritahtliku sisu kõrvaldamiseks, kuna pärast mitmete teavituste saamist kustutatakse postitus või profiil. Antud tegevuse korral ei tasu karta ka kättemaksu, kuna teavitused on anonüümsed.
4. Dialoog: iga toetuse alus
Õpilased peavad teadma, kelle poole pöörduda enne probleemi ilmnemist. Ja antud punkti puhul on avatud dialoogi aluseks usaldus. Hiljutises uuringus (hispaania keelt kõnelejate seas) leiti, et 24% lastest ja teismelistest usub, et nende vanemad teavad tehnoloogiast vähem kui nemad. See ettekujutus tekitab neis tunde, et nende veebiprobleemidesse ei suhtuta tõsiselt ja neid ei mõisteta. Internetis toimuvasse suhtuvad lapsed väga tõsiselt. Nende digitaalsed identiteedid on nende jaoks põhimõtteliselt võrdsed nende reaalmaailma identiteediga. Seega, kui õpilane pöördub veebiprobleemiga õpetaja või muu vastutava täiskasvanu poole, peab õpetaja suhtuma sellesse sama tõsiselt kui reaalmaailmas toimuvasse probleemi ning otsima ressursse selle lahendamiseks
Oluline on meeles pidada, et kuigi noored teavad palju tehnoloogia kasutamisest ja toimimisest, on täiskasvanutel rohkem kogemusi reaalse eluga. Seda silmas pidades on dialoogi soodustamiseks ülioluline uurida selliseid teemasid nagu tehnoloogilised riskid, interneti ohutus ja sobiv käitumine veebis. Samuti on oluline murda kiusamist ja küberkiusamist ümbritsev vaikus, rääkides küberkiusamise juhtumitest ja nende lahendustest. Seejuures peavad õpetajad väljendama end selgelt, olema empaatilised ja suhtlema õpilastega avatult.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui vaadata digitaalset suhtlust iga inimese enda väikese maailma osana, siis saame rakendada neid Eleanor Roosevelti mõtteid:
“Kust saavad alguse üldised inimõigused? Väikestes kohtades, kodu lähedal – nii lähedal ja nii väikestes kohtades, et neid pole võimalik näha ühelgi maailma kaardil. Ometi on need konkreetse inimese maailm; naabruskond, kus ta elab; kool või kolledz, kus ta õpib; tehas, talu või kontor, kus ta töötab. Need on kohad, kus iga mees, naine ja laps otsib võrdset õiglust, võimalust, väärikust ilma diskrimineerimiseta. Kui neil õigustel pole tähendust nendes väikestes kohtades, ei oma need suurt tähendust ka mujal. Ilma kodanike kooskõlastamata tegevuseta, hoidmaks neid väärtusi kodule lähedal, ei saada meid edu ka laias maailmas.”
