Aegadel, mil töötasin politseis, püüdsime pidevalt määrata kurjategijate profiili, kuna see lihtsustas meie uurimistööd. Kasutasime isegi regulaarselt kriminaalprofiilide spetsialiste ja psühholooge, et kiirendada aeganõudvate juhtumite lahendamist, kogudes selleks täiendavaid vihjeid, mis näitaksid vähemalt kätte suuna kurjategija tuvastamiseks.
Kuigi ma töötasin digitaalse kohtuekspertiisiüksuses, kus veetsin peaaegu kümme aastat, muutus küberkurjategija profiili koostamine aja edenes üha raskemaks. Ent umbes 60% meie poolt aktiivselt uuritud kuritegudest olid seotud pedofiilidega, mis on ühiskonna üks häbiväärsemaid osi, millega tuleb paraku leppida.
Sellele vaatamata oli pedofiili profiili koostamine tollal lihtsam, kui näiteks petturi oma, kuna nad jagunesid tavaliselt eelnevalt kindlaksmääratud, väikestesse profiilirühmadesse. See oli hõlpsam, kuna meile räägiti süüteost ning seejärel anti täielik ligipääs nende arvutitesse ja telefonidesse tõendite otsimiseks, mis andis meile loomulikult ülevaate nende elust, perekondadest ja hobidest. Kõige huvitavam selle juures oli see, et mõned näisid väljapoole olevate “normaalsed”, ent kui sisenesid nende arvutite kõvakettale ja avasid sealt otsinguajaloo, rullus sealt lahti inimese tumedam külg.
Halvimatel juhtudel külastasid mind mõtted sellest, et igaüks võib olla potentsiaalne kurjategija, ent mõistsin varsti, et sellise suhtumisega kaotan ma usu ühiskonda. Ent siiski need elud, mida ma nägin, otsides tõendeid kohtule esitamiseks, šokeerisid mind: mõelda vaid – need inimesed olid siiani peitnud ennast päevavalgel, maskeerides end ülimateks kodanikeks. Minu uurimiste nimekirjas olid õpetajatest, rühmajuhtidest, politseinikest ja isegi kohaliku omavalitsuse laste teenistuse juhatajast pedofiilid.
Minu isiklikust vaatenurgast lähtudes, kohtudes nende inimestega ja uurides nende elu enne süüdistust, võisin veendunult öelda, et tegemist oli sotsiopaatidega. Nad suutsid veenda ühiskonda selles, et nad olid au- ja inimväärsed isiksused, ent varjasid suletud uste taga midagi nii pimedat ja võigast.
Kuidas seostub see küberkurjategijatega? Kas ka nemad on sotsiapaadid? Ütleme nii, et kahjuks ei ole profiili koostamine ja tulemuste saavutamine lihtne kokkuvõtete tegemiseks, võrreldes selle ajaga, kui olin digitaalse kohtuekspertiisi üksuses, kus oli võimalik analüüsida kõikide kautsjoni eest kinnipeetud inimeste arvuteid.
Kurjategijad nagu näiteks mõrvarid, pedofiilid, petturid ja narkootikumide edasimüüjad jätavad oma arvutitesse tõendeid ühe vea tõttu – nad ei ole tavaliselt tehniliselt teadlikud ning neid tõendeid on digitaalse kohtuekspertiisi uurijatel hea kasutada. Või ei ole nad piisavalt tehnilised, et vähemalt korra mõelda selle peale, et nad võiksid vahele jääda. Jah, nad õpivad kiiresti, ent tavaliselt jäävad nad oma jälgede kustutamisega hiljaks ning jätavad seega hulgaliselt tõendeid, mis juhivad uurijad kurjategijateni. Veelgi enam, kuriteod nagu mõrv, on sooritatud tavaliselt hetkeemotsiooni või kire ajendil, mis jätab vähe aega TOR-brauseri avamiseks ja digitaalse valuutaga relva soetamiseks.
Tänapäeva küberkurjategija nägu on suhteliselt tundmatu (ja siin ei ole midagi pistmist sellega, et tavaliselt kannab nimetatud kurjategija kapuutsi). Kinnivõetud küberkurjategijate arv on igal aastal tibatilluke võrreldes toime pandavate küberkuritegude koguarvuga. Kui keegi on vahistatud mõrva või pettuse vms eest, on kahtlusaluselt tema telefon, tahvelarvuti, sülearvuti jms arestitud, et otsida juhtumit toetavaid tõendeid. Enamasti on see nõela otsimine heinakuhjast, ent vähemalt on pinnas, kust edasi minna. Teisest küljest teavad küberkurjategijad sageli vägagi hästi oma oskusi ja omandavad kiiresti teadmisi ning oskusi oma jälgede peitmiseks.
Tegelikult on nii, et kui keegi suudab alla laadida anonüümse brauseri, otsida sealt mõne minutiga pahavara, mis on täielikult varustatud teenuse infoliiniga ja täieliku “raha tagasi” garantiiga, siis muutub lihtsaid protseduurireegleid järgivate inimeste tuvastamine ja nende kohta profiili koostamine veelgi raskemaks. Teiste sõnadega – igaüks võib olla küberkurjategija. Igaüks võib õppida seda näiteks lõunatunni ajal, jättes maha vähe tõendeid. Võib julgelt väita, et antud perspektiiv on üsna atraktiivne isegi vähem kogenud häkkeritest hakatistele.
Kurjategijad on tänapäeval ikka veel laisad, ent nad on saanud nutikamaks. See on ilmselt ka üks põhjustest, miks ei röövita enam relva ähvardusel pankasid. Lihtsam on sooritada vargusi internetis, jätte endast maha kõvasti vähem tõendeid, ja mõnele on see ka rohkem rahuldust pakkuv võimalus.
Probleem on selles, et politsei saab kõvasti nahutada, kuna nad ei tee “piisavalt” võitluses küberkuritegevusega, ent tegelikult mängivad nad kavalat kassi-hiire mängu, kus igapäevaga muutub kurjategijate tabamine üha rohkem võimalikuks. Rahastamine on alati problem, ent tundub, et politseil on lihtsam tuua just rahastamine ettekäändeks ning naasta “reaalse maailma” kuritgevuse juurde, kus on DNA ja sõrmejäljed, mis viivad kahtlusalusteni.
Kurjategijad ei kanna enam kapuutse või sukkmaske. Nad on meie seas ja peidavad end silmnähtavalt, mis muudab nende mõistmise üha raskemaks. Õiguskaitse on hädas ning tundub, et kõik oleks nagu määratud hukule, ent siiski on tekkimas lootuskiir: ennetamine. Kui me kõik muudaksime oma suhtumist ja teadlikkust turvalisuse kohta, siis on meil paremad võimalused petuskeemide väljaselgitamiseks, muutes need mõttetuks, nii et mõelgem korraks oma teadlikkuse üle. Koolitamine ja haridus on küberkuritegevuse vastu võitlemisel võtmetähtsusega ja tehes koostööd suudame alistada küberkurjategijad!
Allikas: Welivesecurity
Autor: Jake Moore
