Ajalehes Guardian uuris Snighda Poonam hiljuti seda, kuidas Indias üldiselt tööd otsitakse ja kuidas suur hulk tööotsijaid kandideerid suhteliselt väikesele hulgale töökohtadele. Artikkel „Skämmerid petmas India ülerahvastatud tööturgu“ seletab teatud määral seda, miks nii paljud ei suuda vastu panna tööle kõnekeskuse petistena.
Kasutajatoe pettused ei ole muidugi ainus kahtlast liiki kõnekeskuse tegevus, kuid see on kahtlemata tegevus, millest selles blogis oleme palju rääkinud. Poonam paneb tähele järgnevat:
‘Tuhanded, kes üle kogu India nendes petturlikes kõnekeskustes töö leiavad, esinevad maksuametnike, laenuagentide, Apple’i juhtide ja odava Viagra tootjatena – töö pakub võimalust murda lahti ameeriklaste emotsionaalne kood.’
On tähelepanuväärne, et mõned petised, keda artiklis tsiteeritakse, on agarad „ohvreid süüdistama“, kas siis nende eeldatava ülbuse või ärakasutatavuse tõttu. Ehk on see lihtsalt nende enda psühholoogilise heaolu jaoks oluline, et nad saavad sellest kogemusest teatava adrenaliinilaengu, sest mõned tööandjad ei ole tingimata oma töötajatega ausamad, kui „lootustandvad kõnekeskuse töötajad“ on oma ohvritega. Mõned agentuurid võtavad silmatorkavalt tööotsijatelt raha selle eest, et nad oma profiili agentuuri veebilehele registreerida saavad, lootuses saada töö, mida kunagi olema ei saa. Samal ajal promotakse teisi töökohti suurte ettevõtete brändiga, kuid tegelikkuses on töö hoopis midagi muud.
Kõigi nende aastate järel olen ikka kuri, et nende skeemidega seoses toimub selline südametu ärakasutamine. Kuid olen tihti mõelnud, kui palju saavad petised ise aru, et nad tegelevad pettusega, kui nad enda ees olevat stsenaariumi loevad. Siis, kui ma viitsisin veel suhelda petistega, kes soovimatuid kõnesid tegid, oli ilmselge, et petised ise teadsid skeemist pea sama vähe kui nende ohvrid. Tõenäoliselt ei teadnud nad piisavalt isegi selleks, et aru saada kuidas nende stsenaariumid olid tegelikult jura, kuigi tegemist oli meelega petliku juraga. Mõnel muul juhul oli tunda palju rohkem arusaamist. Minu endine kolleeg Craig Johnston *rääkis ühe sellise petisega:
‘Helistajal polnud mingit probleemi vastata mu küsimustele grupi modus operandi kohta, ta tunnistas, et team tööks oligi ohvri jaoks segaduse ja hirmu tekitamine, samal ajal pidi ta ise paistma välja usaldusväärse nõustajana, et ta saaks ohvrile toote maha müüa.’
Lehes, kust ma selle tsitaadi võtsin, märgiti ära ka järgnev:
‘Teised on olnud varmamad ähvardama ja agressiivsed olema, isegi siis (või võimalik, et just siis), kui nende vähene arusaamine on nende kavatsuste kohta küsimise ajal vastuvõtja jaoks ilmsiks saanud… me paneme tähele, et hulk hiljutisi raporteid petistelt saadud ähvarduste kohta vihjavad võimalusele, et ohver jääb ilma Windows Update’i teenusest või isegi oma internetiühendusest; loodetavasti on see märk frustratsioonist, et petisel on raskem oma tööd teha.’
Kuid ma usun, et ohvritele, kellega petised USAs ja Euroopas räägivad, on hea meelde tuletada, et teisel pool toru võib olla keegi, kes on oma tööandja petturliku ärimudeli ohver. Seda mudelit hoiab elus majandus, mida iseloomustab suur tööotsijate ja vabade töökohtade erinevus. Lihtsam on kahelda oma teenistuse saamise õiguspärases viisis, kui sa ei ole üks miljoneist tööotsijatest, kes kandideerib mõnele tuhandele vabale töökohale. Iga rikkaks saava sotsiopaadi kohta, kes ei hooli oma teenistuse saamise viisist, on palju rohkem inimesi, kes ilmselt ei sooviks kriminaalsest tegevusest osa võtta**, kui nende olukord oleks mugavam.
See ei tähenda, et me ei peaks end ja teisi kaitsma sellise tegevuse eest, õppides aru saama sellest, kuidas nad tegutsevad, et vältida seeläbi nende ohvriks langemist.
Ma ei vabanda selle eest, et kordan Josep Alborsi ja enda 2017. aasta blogis „Hispaania harmaada: rohkem kasutajatoe pettuste kohta“ antud nõu:
- Põhiline on, et järgiksite oma loogilist mõtlemist ja ei usaldaks abi pakkumist siis, kui seda ise pole palunud – usaldusväärsed veebilehed ei kontrolli ega saagi kontrollida, kas teie arvutis on pahavara, kui te seda neil ise pole palunud teha, nii nagu on ka ESETi poolt pakutava internetiskanneri puhul: Hüpiksõnumid, mis suunavad teid „abiliinidele“ on tegelikult vahendid selleks, et vältida hästi tuntud ja ärakulunud külmkõnede tegemist ja suunata kulu ja pingutus võtta ühendust ohvritega ohvrite endi kaela.
- Kui teil on tõesti probleem oma arvuti turvalisusega või selles osas kahtlusi, siis võtke ühendust ettevõtete endi pakutavate internetitoenumbritega. Olge tähelepanelikud siiski selle suhtes, et sääraseid pettuseid läbi viivad inimesed (nii nagu teisedki petised) teevad palju selleks, et nende lehti märgataks otsingumootorite poolt. Kui soovite turbeettevõttelt abi saada, siis veenduge, et võtate ühendust ettevõtte endaga, mitte mõne petisega, kes väidab, et pakub endaga mitteseotud toote jaoks kasutajatuge.
- Lõpuks taandub kõik tervisliku skepsiseni: ärge pidage oma arvuti või toru otsa juhuslikult sattuvate inimeste ja ettevõtete heatahet ega tehnilist kompetentsi iseenesest mõistetavaks. Paljud pahatahtliku tegevuse juured peituvad sotsiaalses inseneerias, kunstis, mille puhul ohvrit psühholoogiliselt manipuleeritakse. Tehnomula, survet avaldava müügimehe ja hirmutamise mitteusaldamine on hea mõte, ükskõik mida teile ka ei müüdaks. Kui mõistate, et hüpikaknaid ja hirmsaid sõnumeid ei saa usaldada, siis ei pea ka petlike müügimeestega tegelema.
- Petise töö on teid veenda, et tema teab teie arvuti kohta rohkem kui ta tegelikult saab teada või teabki, olles ette valmistatud selleks, et veenda teil lubada talle oma arvutile kaugligipääsu. Alustage sellest, et eeldate nagu ta ei saa teada, kas teie arvuti on turvaline või mitte ja ärge talle vabatahtlikult andke teavet mille abil ta saab paista teadlikum kui tegelikult on, tutvuge mõne võimalusega, kuidas ta võib teid üritada veenda, et ta teab, et teil on turbeprobleem. Ärge andke kellelegi oma arvutile kaugligipääsu, kui te pole täielikult kindel, et ta tõepoolest pakub teenuseid, mille kasutamiseks olete registreerunud.
*Tsiteeritud 2012. aasta uurimus Virus Bulletin konverentsilt: „Minu arvutil on 32 539 tõrget: kuidas kasutajatoe pettused tegelikult töötavad“. Uurimuse kirjutasid ja seda esitlesid mina, Craig, Virus Bulletini Martijn Grooten ja Steve Burn (kes juhtis minu tähelepanu Guardiani artiklike – aitäh, Steve!).
** Nagu Peter Bellamy ütles oma ballaadooperis „The Transports“: „Kui me suudaks tööd leida, siis ei kaebaks me mitte kunagi… me oleksime ausad ja plekitult lojaalsed.“ (Us Poor Fellows)
Allikas: Welivesecurity
